Auto lävepakkude kaitsekiletamine.
Auto lävepakkude kaitsekiletamine ei ole seni väga populaarne olnud. Enamasti mõeldakse ikka auto välimuse peale. Siiski on viimasel ajal aina rohkem hakatud küsima ka lävepakkude kiletamist.
Mis on lävepakkude kiletamise mõte? Oleme näinud igas vanuses sõidukeid, millel on uksevahede alumised ääred ära kriimustatud. Taaskord võis seda vanasti pidada kui normaalseks ja paratamatuks kulumiseks. Tänapäeval aga hakkab teise ringi autodel tulema erinevus sisse. ühedel on uksevahed nagu uued ja teistel on need ära kriimustatud.
Uksevahede kriimustamisel on ka see häda, et neid ei ole üldse lihtne lihvida-poleerida, kuna tegemist on enamasti järskude äärtega ja lakist läbi mineku risk on lamedast pinnast mitu korda suurem. Samuti on need kriimud reeglina nii sügavad, et neid ei saagi välja lihvida ja poleerida. Kui tuua võrdluseks näiteks lumaharja kriim või ebakvaliteetse autopesuga tekitatud kriim, siis on ka loogiliselt võimalik aru saada, et kriimu tekitav ese on pigem pehme või õrn. Siiski koos liivaga võivad tekkida kriimud. Kui aga mõelda, et jalg läheb kogemata vastu ukseava alumist äärt, siis see võib toimuda suhteliselt jõuliselt ja kui seal vahel on ka liiva terakesi (mida tavaliselt ikka on), siis need kriimud on märgatavalt sügavamad.
Sama põhimõte kehtib ka tagaluugi ääre ja tagastange ülemise ääre piirkonnas. Kui midagi rasket tõsta pagasi ruumist välja ja see raske ese riivab tagastanet pealset äärt ( ja seda ikka juhtub ka hoolsatel autoomanikel), siis koos autol oleva liivaga tekivad väga sügavad kriimud. Neid sageli ei lihvi ega poleeri ohutult välja.
Ka tagastange lihvimise ja poleerimise üheks riskiks on terav äär, kust on kerge lakki läbistada ja kriimukeste asemele tekib hoopis veelgi rohkem silma paistev laik.
Uksevahede kriimustamist tuleb ette rohkem lastega aga elu on näidanud, et ka esiuste avade ääred on tugevasti ära kriimustatud. Seega on mõistlik kiletada siis juba kõikide uste avade alumised ääred.
